Putukajaht Aegviidus

Käisime Rannapõnnide ja Rõõmupallide laste ning õpetajatega putukajahil Aegviidus. Kaasas olid ka Pille ja Männikäbide õpetaja Tiina. 

Päev küll ei soosinud, et me näeks palju putukaid, kuid siiski vahva ja tervisele hästi mõjuv matk õpperajal õpetas meile palju. Lisaks uued teadmised putukatest, lindudest ning loomadest.

Meie juhendaja rääkis, et putukad on osa meie metsade liigirikkusest. Kui kaovad putukad siis kaoks ka elu maa pealt!

Alustasime ringkäiku õppemajast, seal räägiti ja näidati putukate pesasid ja putukate tehtud "kunstiteoseid". 

Puukoore alt võib leida väga huvitavaid mustreid, need tekivad sinna nii, et putukas puneb muna, munast tuleb tõuk, kes hakkab teed rajama ning nii tekivadki puukoore alla kaunid mustrid.
Omaette kunstiteosed on ka üriskite poolt tekitatud käigud ning herilase pesad, mida ehitatakse korruste kaupa. 

Saime teada ka seda, et putukad on väga lõhnatundlikud. Nii saamegi tüütuid putukaid endast eemale peletada teatud putukatõrjevahendiga ja kahjulike putukaid magusa lõhnaga puudelt meelitada püünistesse. 

Edasi läksime teadmisi koguma õpperajale. Teepeale jäi üks kummaline murdunud puu, selle peal olid näha valged niidikesed ehk seened, mis pehmendavad ja lagundavad seda puud.

Selle seene sinna puu peale aga tekitavad putukad! On ikka targad need putukad küll, oskavad seeni kasvatada. Kui ei oleks puuseeni siis mattuks mets mõne saja aastaga mitme meetrise taimejäänuste kihi alla.

Edasi jalutades nägime ühte kuivanud puud, mille sees oli näha päris mittu auku. Need augud on sinna teinud rähn. Rähn toksib puud ja püüab putukad kinni keelega! Niimoodi hoiab rähn üraskite arvukust kontrolli all. Mõne puu sisse teeb rähn aga omale pesa, mille ta jätab järgmisel aastal maha. Siis saavad selle pesa endale mõned teised linnud. Nii on rähnid nagu väiksed kinnisvara arendajad metsas.

Jalutasime edasi ning jõudsime kohani kus on olnud mitmeid aastaid tagasi metsapõleng. Neid kohti nimetatakse põlendikeks.

Saime teada, et kui näiteks kusagil põleb mets siis on üks põrnikas, kes tunneb ligi 50 km kauguselt suitsu lõhna ja kiirgust ning lendab kohale. Sellele põrnikale meeldib just sellises kohas elada.
Kuna ilm ei olnud just kõige parem, siis meil ei õnnestunud putukaid väga kohata, leidsime koha kus sai puult koore ära võtta ja näha kuidas mõned uimased sipelgad seal puukoore õõnsuses peidus olid.

Teiselt kuivanult puult said lapsed aga ise puukoore ära tõmmata ja uurida luubi abil putukate poolt tekitatud mustreid. Lastel oli väga, väga põnev kõike seda uurida. Väikesed teadlased!
Tagasi teel loodusmaja juurde korjas meie juhendaja puu külge riputatud linnumajad ära. Miks!? 

Sest need tuleb enne järgmist talve puhtaks pesta, kas roheliseseebiveega või mõne muu spetsiaalse vahendiga. Seda tehakse sellepärast, et linnud söövad ja kakavad seal samas ning nii tekib sinna palju pisikuid ja, et pisikud ei leviks tulebki lindude söögilaud järgmiseks hooajaks puhtaks teha.
Enne metsast väljumist tegime veel ühe väikse peatuse ja kuulasime linnu hääli. Mitut lindu me kuulsime? Me kuulsime varest, kukke, rähni, tihast ja pöialpoissi. Kolme esimese hääle tuvastasin mina küll ära aga ning sain aru, et oli veel kaks erinevat linnuhäält aga nime ei osanud anda. Nüüd sain teada, et need olid tihane ja pöialpoiss.
Olimegi tagasi loodusmaja juures ning aeg oli teha väike paus ning natuke keha kinnitada. 

Meil olid kaasas maitsvad puuviljad, natuke saia ja jooki. Toast toodi meile ka sooja teed, mis maitses ühteaegu hapukalt aga samas ka magusalt. Väga maitsev tee oli!
Kui kõigil kõhud täis suundusime sisse, seal saime näha ja kuulda paljugi huvitavat. Luubi all saime vaadelda putukaid ja puuki, seinte peal olid huvitavad plakatid. 

Kas sa teadsid, et putukal on kuus jalga ja need kes on kaheksa jalaga ei ole putukad vaid ämblikulaadsed!  Ka puuk on ämblikulaadne, sest tal on kaheksa jalga. 

Lapsed said läbi teha ka väikse mängu. Nad mängisid liblikaid. Kõige pealt olid nad munad.

Siis vastsed.

Siis nad nukkusid.

Lõpuks valmisid neist ilusad liblikad. 

Juhendaja rääkis ka seda, et miks me näeme kevadel esimstena just kollast lapsuliblikat ja kirjutiivalist koerliblikat, seda sellepärast, et nemad talvituvad valmikuna kogu talve. Vahest võib ka talvel toas näha liblikat lendamas, siis tuleb ta viia kusagile jahedasse, et ta saaks seal talve üle elada.
Kõigil lastel oli võimalus näha ka prussakat, kes elab karbi sees.

Tegemist oli sisiprussakaga, selle tegelasega kohtusime ka loomaaias kui külastasime eksootilislemmikloomi.
Üleval korrusel saime näha näitust ilvestest, ilves oli 2018 aaasta loom. Seinte peal oli näha põdrapea topis, oravaid nii suve- kui talvekarvaga, metsnugist ja minki.
Meie õppekäik lõppes klassis kus meile õpetati tegema plastiliinist ämblikku ning peale seda algas meil sõit tagasi Neeme.