esmaspäev, 27. mai 2024

Emadepäeva tähistamine

 Sel aastal tähistasime emadepäeva 9. mail. 

Rannapõnnide ja Rõõmupallide rühma lapsed joonistasid/maalisid oma ema ning nendest töödest sai tore mäng "Arva ära, milline oled neist sina, mu kallis emme".

 Meie emmed olid kavalad, kasutasid laste abi.
Nagu ikka, valmistasid lapsed õpetajate abiga igas rühmas oma emadele küpsisetordi.

           
Ette oli valmistatud väike kava emadele, milles lauldi, esitati luuletusi jne. Mõnes kavas said kaasa lüüa ka emmed ise. Aga enne kavasid luges Pille ette, olles lapsi mõndadel päevadel küsitlenud, milline on Neeme Mudila ema. 
Vastused olid järgnevad: 
1. Väga tervisliku eluviisiga. Ta eelistab autosõidule jalutamist. Mõnikord harva sõidab ta tööle autoga, teinekord sõidab Neeme vahel jalgrattaga.
2. Talle meeldib kanda: seelikuid, kleiti, pükse, pluusisid, roosasid südametega kleite, ilusaid riideid, musta mõnnakat, ujumisriideid, roosat särki, rohelist pusa, lillasid riideid, tööriideid, tavalisi riideid, hommikumantlit, pidudel musta kleiti, teksasid. Mõnikord ei ole tal midagi selga panna, ei ole ühtegi ilusat kleiti ega seelikut.
3. Lilledest on Neeme Mudila ema lemmikuks: tulbid, kõik roosad lilled, roosid, valged lilled, nartsissid, punased tulbid, sinililled, kõik kevadlilled, Mõnikord polegi lemmikut ja ta ei tahagi lilli.
4. Neeme Mudila ema lemmikvärviks: on must, roheline, sinine, lilla, roosa, tumesinine, kollane, punane.
5. Neeme Mudila ema kuulab: naiste muusikat, konna laulu, eesti muusikat, viite miinust, kitarri, võibolla isegi Liis Lemsalu, bassiga laule, rahulikku muusikat, trompetit, trumme auto laule.
6. Neeme Mudila ema armastab kõige rohkem: mind ( ehk siis last, lapsi), koera issit, kogu perekonda, ent ka iseend.
Kingiks said emad erinevates nõudes lilled: Männikäbides taaskasutati plastikpudeleid
Rõõmupallides said uue hingamise serviisitassid
Rannapõnnid valmistasid tsementi valatud rätikutest lillepotid.


Annika

SOOME KOLLEEGIDE KÜLASKÄIK 9.05.2024

 Maikuu 9ndal päeval käisid meie lasteaias külas Espoo lasteaia Pikku-Karhu kõik  töötajad - 10 inimest. Selles lasteaias töötab praegu õpetaja Anneli, kes kunagi meie, Neeme lapsi õpetas/kasvatas. Nende majas on samuti 3 rühma, nagu meilgi.

Algatuseks tutvustas meie direktor Pille siinset maja ja töökorraldust, millele järgnes  elav kogemustevahetus, palju mõlemapoolseid küsimusi ja vastuseid, mida Anneli kõikidele arusaadavaks vahendas. Kuna õhtupoolikul toimus emadepäeva tähistamise pidu, õnnestus külalistel ka laste esinemise peaproovi näha. See tekitas neis palju elevust, sest  selliseid peotraditsioone neil pole ja selgus, et Soome lasteaedades puudub ka muusikaõpetaja ametikoht. 

Järgnes ringkäik rühmades (imestati laste pidzaamasid ja hambaharju nähes), köögis (nendel toob söögi toitlustaja) ja õuealal (nii palju loodust ja avarust!). 

Siis tegime veel väikese jalutuskäigu seiklusraja juurde ja randa ning oligi külalistel aeg bussi peale minna, et enne laevale minekut ka pealinna hõngu tunda. 
Annan edasi ka saabunud tagasiside - kõikide (täiskasvanute ja laste) külalislahkus ja sõbralikkus; laste esinemisjulgus ja avatus võõrastele; oma tervishoiutöötaja, kes teeb ka menüüd; kodune lasteaed. Meil on, mille üle rõõmustada :)


Tiina

pühapäev, 26. mai 2024

Rõõm ja kurbus käivad käsikäes- raagritsikad 2

Oleme oma raagritsikatega ära harjunud. Kui julgemad lapsed astusid kohe ligi ja tegid kättpidi tutvust, siis  osa meist vajas selleks rohkem aega.
Arutelu käigus, mil rääkisime ritsikate suurusest ja ohutusest inimesele, võttis julguse kokku  Joosep ning ületas oma hirmu-ritsikat kätte võtta.

Kõik, kes sel hetkel Joosepi ümber olid, elasid Joosepile kaasa ning tunnustasid teda hirmu ületamise eest.

Piinlik tunnistada, ent ka mina olin oma hirmuga kimpus. Imetlesin neid vahvaid olevusi distantsilt. Kätte pelgasin võtta. Kui  arutasime Joosepi julget tegu, püüdsin ka Roccot ritsikatega tutvust tegema meelitada. Pakkusin välja, et äkki proovime koos ritsikad kätte võtta, aga hirm jäi peale. 
Meie vestluse juures olnud Lennart kuulas meid tähelepanelikult ning lausus: "... Pille, mis sa arvad, kui ma võtan ritsika, hoian teda enda peos, aga sinu peo peal, äkki oled sa valmis teda enda kätte võtma.  Ma tänasin Lennartit, kuid siiski jäi see suur samm astumata.

Järgmisel päeval, kui panime ritsikatele toitu ning pritsisime neid veega, lähenes Lennart taas sama jutuga: "... Pille, mis sa arvad...". Ma olin nõus. Ja nii, aeglaselt, minu emotsiooni ja kehahoiakut jälgides, justkui väljaõppinud terapeut, suunas Lennart oma peost raagritsika minu peopessa. 

Selline tegu võttis silma märjaks. Hoolivuse ülivõimas väljendus.

Rõõmu tõi ka munade leidmine. Märkasime kastis ümarat moodustist ning hakkasime uurima, millega tegu. Uurisime luubi ja mikroskoobiga ning kasutasime ka Google abi.
Eraldasime osa mune kastist ning panime eraldi väiksesse karpi. Nüüd niisutame ka karpi ja iga päev käime vaatamas, ehk on juba mõni imetilluke ritsikas koorunud.
See iapäevane ootus õpetab meile korralikult kannatlikkust, sest koorumine eri liiki ritsikatel võib võtta aega kuni 4 kuud.

Ent rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Me ei tea oma ritsikate vanust ning ühel hommikul avastasime, et üks raagritsikatest enam ei liiguta, jah tõesti, ta oli surnud. Kuidas seda lastele öelda? Surma ja lõpplikuse teema, täiskasvanuna laste ees otsimas õigeid sõnu, hakkasid lapsed läbisegi rääkima oma lemmikute kaotustest. 
Lemmiklooma kaotus on paljudele inimestele kõige esimeseks kokkupuuteks surma ja leinaga. Raagritsika kaotust  rühmas võtsime tõsiselt  (ent mitte ülemäära morbiidselt) ning lubasime endale kurvastust. Lapsed said vestlusringis oma tundeid  ja mõtteid väljendada.
Ja nii saimegi läheneda kurvale olukorrale tänusõnadega. Me tänasime ritsikat nende toredate emotsioonide eest, mida ta meile pakkus ning üheskoos otsustasime, et ritsikas tuleb väärikalt maha matta.
Lapsed kaevasid pihlaka alla augu ning matsid raagritsika maha. Mila kaunistas haua lilledega.
Me kasutasime vesteldes sõnu: surm, kirst, haud, hüvastijätt, igatsus, lein. Usun, et lapsevanemad on nõus, et sellistel juhtudel tuleb rääkida alati ausalt ja õigete sõnadega. Laste küsimusi karta ei ole vaja. Kui aga jääme kimpu, siis hea vahend lapse leina mõistmisel  on:

* raamat "Lapse lein" Atle Dyregrov ( on olemas lasteaias, saab laenutada)
Kui keegi (töötaja, lapsevanem) soovib seda teemat minuga arutada, siis võta julgelt ühendust

Pille

neljapäev, 23. mai 2024

KIKi projekt "Neeme Mudila laste loodusõpe"

Neeme Mudila selle ja järgmise aasta koolieelikute projekt "Neeme Mudila laste loodusõpe 2023/2024" sai rahastuse  Keskkonnainvesteeringute Keskuselt.  Rahastus kattis laste osalustasu õppepäeval (laps 10 eurot), transpordikulu katsime  lasteaia eelarvest. Õppepäeva viis läbi Priit Adler. Lastega käisid kaasas Rõõmupallide rühma õpetaja Marju ja Rannapõnnide rühma õpetaja Piret.

Tutvusime Ubari maastikukaitsealaga. Haapse külas avaneb kõrge Balti klindi paeastang. Lapsed said näha erinevate ajastute kivimeid. 

Lapsed õppisid köiega ronimist, kuidas mäest alla laskuda või kuidas laskuda alla läbi takistuste.

Nägime liivakivi erinevaid moodustisi. Selle panga serva peal olid väljakujunenud liivakivist koopad, mida on loodus vorminud. See oli vahva koht, kuhu saime sisse kiigata. Koopas nägime mägrapoisi liivakäike. 

Ubari maastikukaitseala on eriline looduse poolest, sest seal on palju erinevaid puidukoostisi, mida kaitstakse ja hoitakse.

Lastel oli lõbus ja õpetlik päev.

Marju