Rõõm ja kurbus käivad käsikäes- raagritsikad 2

Oleme oma raagritsikatega ära harjunud. Kui julgemad lapsed astusid kohe ligi ja tegid kättpidi tutvust, siis  osa meist vajas selleks rohkem aega.

Arutelu käigus, mil rääkisime ritsikate suurusest ja ohutusest inimesele, võttis julguse kokku  Joosep ning ületas oma hirmu-ritsikat kätte võtta.

Kõik, kes sel hetkel Joosepi ümber olid, elasid Joosepile kaasa ning tunnustasid teda hirmu ületamise eest.

Piinlik tunnistada, ent ka mina olin oma hirmuga kimpus. Imetlesin neid vahvaid olevusi distantsilt. Kätte pelgasin võtta. Kui  arutasime Joosepi julget tegu, püüdsin ka Roccot ritsikatega tutvust tegema meelitada. Pakkusin välja, et äkki proovime koos ritsikad kätte võtta, aga hirm jäi peale. 

Meie vestluse juures olnud Lennart kuulas meid tähelepanelikult ning lausus: "... Pille, mis sa arvad, kui ma võtan ritsika, hoian teda enda peos, aga sinu peo peal, äkki oled sa valmis teda enda kätte võtma.  Ma tänasin Lennartit, kuid siiski jäi see suur samm astumata.

Järgmisel päeval, kui panime ritsikatele toitu ning pritsisime neid veega, lähenes Lennart taas sama jutuga: "... Pille, mis sa arvad...". Ma olin nõus. Ja nii, aeglaselt, minu emotsiooni ja kehahoiakut jälgides, justkui väljaõppinud terapeut, suunas Lennart oma peost raagritsika minu peopessa. 

Selline tegu võttis silma märjaks. Hoolivuse ülivõimas väljendus.

Rõõmu tõi ka munade leidmine. Märkasime kastis ümarat moodustist ning hakkasime uurima, millega tegu. Uurisime luubi ja mikroskoobiga ning kasutasime ka Google abi.

Eraldasime osa mune kastist ning panime eraldi väiksesse karpi. Nüüd niisutame ka karpi ja iga päev käime vaatamas, ehk on juba mõni imetilluke ritsikas koorunud.

See igapäevane ootus õpetab meile korralikult kannatlikkust, sest koorumine eri liiki ritsikatel võib võtta aega kuni 4 kuud.

Ent rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Me ei tea oma ritsikate vanust ning ühel hommikul avastasime, et üks raagritsikatest enam ei liiguta, jah tõesti, ta oli surnud. Kuidas seda lastele öelda? Surma ja lõpplikuse teema, täiskasvanuna laste ees otsimas õigeid sõnu, hakkasid lapsed läbisegi rääkima oma lemmikute kaotustest. 

Lemmiklooma kaotus on paljudele inimestele kõige esimeseks kokkupuuteks surma ja leinaga. Raagritsika kaotust  rühmas võtsime tõsiselt  (ent mitte ülemäära morbiidselt) ning lubasime endale kurvastust. Lapsed said vestlusringis oma tundeid  ja mõtteid väljendada.

Ja nii saimegi läheneda kurvale olukorrale tänusõnadega. Me tänasime ritsikat nende toredate emotsioonide eest, mida ta meile pakkus ning üheskoos otsustasime, et ritsikas tuleb väärikalt maha matta.

Lapsed kaevasid pihlaka alla augu ning matsid raagritsika maha. Mila kaunistas haua lilledega.

Me kasutasime vesteldes sõnu: surm, kirst, haud, hüvastijätt, igatsus, lein. Usun, et lapsevanemad on nõus, et sellistel juhtudel tuleb rääkida alati ausalt ja õigete sõnadega. Laste küsimusi karta ei ole vaja. Kui aga jääme kimpu, siis hea vahend lapse leina mõistmisel  on:

* raamat "Lapse lein" Atle Dyregrov ( on olemas lasteaias, saab laenutada)

* magistritöö "Leinava lapse aitamine"

Kui keegi (töötaja, lapsevanem) soovib seda teemat minuga arutada, siis võta julgelt ühendust

Pille