Personali väljasõit Siniallikatele

2018. aasta detsembris toimus Neeme Mudila kollektiivil Rohelise Kooli raames retk Saula

Siniallikate radadel koos Viikingite küla giidiga, kes meile palju huvitavat rääkis ja näitas.

Enne meie endi kogemuste jagamist lisan siia väheke harivat infot, mida jagab allikate kohta

Wikipedia:

Saula Siniallikad on allikad Kose vallas Saula külas. Koosneb kolmest suuremast allikast, mille summaarne vooluhulk on 20-30 liitrit sekundis. Allikad erinevad nii oma värvilt: rohekassinine

(Siniallikas), pruunikasmust (Mustallikas) ja hallikassinine (Valgeallikas), kui ka mõõtmetelt. Allikate vesi voolab Pirita jõkke.

Allikad on kaitse all loodusmälestisena ning ohvriallikatena ka muinsuskaitse all. Saula Siniallikate kohalik haldjas on Tölp. Teda on kirjeldatud sinises riides mehena.

Allikatele annavad värvi põhjapinnase värvivarjund ning valguse peegeldumine allika põhjas hõljuvatelt liivaosakestelt läbi täiesti selge veekihi. Rahva pärimustes on Siniallikate vesi tervendava toimega, kui neisse hõberaha, ehteid või helmeid ohverdada.

Pärimus nõuab anni viimis. Alates 1899. aastast on Siniallika kohta talletatud paarkümmend lühemat või pikemat pärimusteadet. Nende kohaselt on paik juba vanal ajal väga kuulus ja külastatav olnud.

Pühapaika tuldi ravima ja elujõudu koguma. On kõneldud, et Siniallikas tervendab kõik haigused, isegi kõige raskemad. On ka arvatud, et allikas ravib terveks kõik naha- ja silmahaigused. Eraldi on nimetatud silmavalu, maast hakanud haigusi ja sügelisi. Tervenemise tingimuseks on aga vee eest anni jätmine. Allikas pidi kõige paremini aitama siis, kui sinna hõberubla visata. Kõneldud on ka vask- ja hõberahast, 5kopikalisest, vanadest rahadest viljateradest, riietest ja muudest andidest.

Vett võidi kasutada sealsamas ja viidi sageli ka koju kaasa. 1929. a vahendas Rudolf Põldmäe selle pärimuse: Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesk naine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1 ½ kop. vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks. Allikasse visatava anni jõudu suurendas sageli taig. 1910. a kirjutas Jaan Jung Siniallika kohta: „Vask- ehk hõberahaga vaotatavat kolm korda haiget kohta, siis keerutatavat kolm korda vastu päeva ümber pea ja visatavat hallikasse. Siis võetavat sealt vett ja kastetavat haigeid kohte, mis siis terveks saavat. Mõned olla õieti suures haiguses olnud, aga hallika vesi olla ikka kõik terveks teinud. Sellepärast olla see hallikas nii püha”.

(http://vana.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel1524_1506.html)

Kõigepealt, jõudes allikateni viiva sillani, pidime kolm korda koputama vastu silda, et Tölp teaks: tuleme heade mõtetega. Esimesena tervitasime Siniallikat, seejärel Mustallikat ning
Valgeallikat.

Viimasele tegid nii mõnedki ohverduse, et olla igavesti noor ja pesta oma nägu allikaveega ning juua giidi küllusesarvest, mis tal vööl oli tervendavat vett, mida ta sealtsamast allikast ammutas.

Rajal olles nägime meie jaoks väga ebaharilikku nähtust. Nimelt kasvab seal nelja tüvega kask, millel üks juur.

Kuna oli juba hämarduv ning meid ümbritses püha hiis, siis seda müstilisem koht tundus. Võiks lausa öelda, et tajusime Tölbi kõikenägevat pilku meil. Matkarada ise on edasi-tagasi kokku
umbes 1,3 km, aga talvistes oludes tundub see kindlasti pikem ja aeganõudvam, sest nii mõnigi koht oli libe ja konarlik. Laskmata end sellest tõsiasjast heidutada oli meil vägagi virgutav ja hinge kosutav jalutuskäik. Lahkudes koputasime jälle kolm korda vastu silda, et Tölbile head aega öelda.
Seejärel suundusime Viikingite külla vägagi teretulnud ja ülimaitsvale õhtusöögile.

Kokkuvõtte koostas õp.abi Annika