Matk Keila jõe kaldal

Meie muusika- ja liikumisõpetaja ning Neeme külavanem Sirje Põllu korraldas matka Keila jõe äärde. Kaasa said tulla nii lasteaia pere kui ka teised huvilised küla pealt. Matka eesmärk oli näidata kuidas lõhelised tulevad sügisel kudema. Kuna meie Jägala jõgi on looduslike tingimuste poolest puudulik, siis oli võimalus minna kalu vaatlema Keila jõe äärde.

Sügiskuudel on lõhe, meri- ja jõeforelli jaoks kudeaeg. Lõhe ja meriforell on siirdekalad, kes tulevad jõgedesse sigima soolasest mereveest. Meriforelli paikne vorm jõeforell elab jõgedes ja ojades ning eelstab elupaigana rohkem mudapõhja, kudemiseks otsib ta aga kruusasema paiga.

Lõhelised eelistavad kudemiseks hapnikurikast, kivise ja kruusase põhjaga jõelõiku. Selleks, et siirdekalad saaksid rahulikult kudeda, on kehtestaud siseveekogudes püügikeeld, millest kinnipidamine on vajalik, et tagada lõheliste looduslik taastootmine ning püügivõimaluste olemasolu ka tulevikus.

Matk toimus õhtusel ajal taskulampide valgel. Just niiviisi olevat kõige parem kalu näha. Päevasel ajal pidi päevavalgus veepinnalt tagasi peegelduma ja kalu vees raskem näha. Oli täiskasvanutelgi vau elamus, näes kalu nii madalal vees ja kalda lähedal. Suurim kala mida me nägime oli hinnanguliselt u 10 kilone. Oli see vast suur pirakas kala!

Lastele meeldis õhtune rännak, mõnes pisimas põnnis tekitas õhtupimedus ka natuke hirmu aga turvaliselt emme või issi käe kõrval said kõik mured murtud ja hirmud seljatatud.

Ilmselt kõige erilisem hetk laste jaoks oli üle jõe minek (2korda), ronides mööda suurt palki, mis oli üle jõe kukkunud.

Matk lõppes kauni Keila joa ääres. Juga on õhtusel ajal kaunilt valgustatud ja igati vaatamist väärt. Sinna kanti tasub kindlasti minna nii suvel, talvel, päeval kui ka õhtul pimedas.