Vastlad

 Hõissa! Meil olid vastlad!

Sel aastal kinkis talv imelise lumevaiba. Õnneks oli lumine ka vastlapäev.

Hommikuringis rääkisime vastlakommetest ja miks see päev meie rahvakalendris olulisel kohal on. Lapsed keerutasid ehtsast seakondist tehtud vastlavurri ja katsusid, mis asi see lina õigupoolest on, mille suvist kasvupikkust saab vastlaliuga mõõta.

Tähtsad jutud räägitud, oligi aeg soojad riided selga tõmmata ja kelgud kaasas kelgumäele suunduda.

Rannapõnnid ja Rõõmupallid suundusid poe taha künkale liugu laskma. Aiast väljaminek ju alati põnev. Mäel said kelgud kähku ritta seatud ja vastlaliud võisid alata. Mõni liug oli nii pikk, et oleks peaaegu poetaguse kuurini välja jõudnud (õnneks pidurid, ehk saapad, töötasid!).

Samal ajal oli Männikäbide rühma päralt terve lasteaiamägi. Ka seal käis rõõmus kilkamine ja vaprad väiksed liulaskjad harjutasid nii sirgelt sõitmist kui ka pehmet maandumist. Mõni jõudis alla kiiremini, mõnel võttis tagasi mäkketõus kauem aega, aga kõik said põsed roosaks ja silmad särama.

Kui mäest üles-alla rassimine oli viimsegi energiaraasu põskedesse toonud, ootas kõiki toas traditsiooniline vastlatoit - hernesupp ja vastlakuklid. Pagarid ei olnud vahukoorega koonerdanud, nii võiks vana lasteluuletuse ümbersõnastada hoopis nii: ...pärast sööki on mul ees vahukoorest vuntsid...

Mõnus kelgusõit ja kosutav vastlatoit tõid väsinud vastlatrallitajatele kosutava une. Küllap need kõige pikemad liud veel uneski kordusele läksid.

Õp Margit