Veelinnud

Jaanuaris rääkisid männikäbide lapsed erinevatest veelindudest ja eriti luikedest. Iga nädal käidi mere ääres luiki vaatlemas ja samuti vaadati pilte ning lühifilmi luikede elust. Mõnel päeval ei õnnestunud mere ääres ühtegi luike näha ja siis mõeldi koos, et äkki on see päev liiga tormine ja luiged on pugenud peitu. Lapsed pakkusid ise variante, miks luiged mõnel päeval on meie ranna lähedal ja teine päev jälle mitte. Üks laste poolt pakutud variant oli luikede puudumise puhul see, et luikedel on puhkepäev.

Jaanuarikuu jooksul tegid männikäbide lapsed pilte ja meisterdusi luikedest. Õpiti tundma ja nimetama luige kehaosi ning saadi teada, et kühmnokk-luik ei laula, vaid teeb häält oma tiibadega. Küll aga laulavad kenasti laululuiged.

Kuu lõpus uuriti ka teisi veelinde ja tutvuti lähemalt partidega. Lapsed meisterdasid armsa pardipere ja õppisid ära laulukese koos liigutustega "Kõik minu pardikesed..."

Vaadati ka koos lastega multifilmi "Inetu pardipoeg". See pani mõtlema, et välimus on tihti nii petlik ja tegelikult loeb see, milline on kellegi olemus. Tihti alguses meie meelest inetu või teistsugune võib saada hiljem hoopiseriliselt kauniks ja armsaks.