Õppekäik Muuga lahe äärde ja Saviranna hoiualale 19.05

 19.05.2025 tegime Neeme Mudila suuremate lastega  praktilise õppeprogrammi Muuga lahe ääres Loo Otsa rannas. 

Uurisime Loo Otsa rannas Uuskülas lastega, millist ja kui suurt prügi leiab rannaliivast rannaalal. Lapsed uurisid ja sõelusid sõelaga 1x1 m alal välja kuni 5 cm ja +5 cm prügi. Kõige rohkem leiti sealt inimtekkelist prügi, mis oli suurem kui 5 cm: kilekotte, klaasikilde, ehitusjäätmeid, pakendeid, riidejäätmeid  jms. 

Ka meri oli siin välja visanud rannale prügi. Neeme Mudila lapsed on usinad ja hoolivad keskkonnahoidjad, kes prügi maas märgates selle ka kaasa võtavad.

Meil õnnestus näha ka erinevaid linde. Paremini saime neid jälgida binokliga. Lapsed tundsid ära kajaka, luige ja kormorani.

Liikusime Kambriumi ajastu Saviranna paljandi alal, mis on 530 miljonit aastat vana. Kallastes oli näha rohekashallid savikihid ja liivakivid. Siinsest Saviranna paljandist on päevavalgele tulnud trilobiidikivistis, mis peitis 530 miljoni aasta vanust liitsilma.
Palju leidub siinses rannas liivakive, millel olid lainevirede-, kuivalõhede-, veerise jälgi. Liivakividel olevaid püriidi kogumeid ning põhjaorganismide tegevusjälgi. Seekord me kivististe skeletiosiise ei leidnud.

Edasi sõitsime läbi Maardu linna Saviranna külla. Tee peal pajatasin siinseid kohalugusid, sest lastele meeldib alati kohapärimusi kuulata. Tiia on siinkandis ka sündinud, kunagises Maardu asunduses, siis tunnen hästi selle kandi Maardu asunduse ja Kallavere tekkelugu ja ajalugu. Tänapäeval tunneme seda kanti Maardu linna nimega.

Savirannas laskusime mööda korralikke metalltreppe alla Ida-Harju Balti klindilt merepõhja ja jõudsime Ülgase – Saviranna hoiualale.  Siin kaitstakse rusukallete, jäärakute pangametsasid, lubjakivipaljandeid, rannaniite ja püsitaimestuga kiviranda.  Ja kive siin jätkub!

Mere veetase oli seekord kõrge ja liivaluited olid vee all.
Meie tunni ülesandeks oli uurida mereelustikku, aga meie kahvade võrku just palju elustikku ei sattunud.

Lapsed olid suure põnevusega tegevuses. Huviga vaadati, mis küll võrku jäi.

Kaldal roostikus ja kuivanud adrus liikusid kiirelt ringi erinevad ämblikud.

Lapsed tuvastasid oma leide õppekaartide järgi.

Seni kuni üks osa lastest uuris veeelustikku, pidas teine pool piknikku. Kodust kaasa võetud võileivad maitsesid värskes õhus ülihästi.

Sellel fotol on üks tore lugu ja suur emotsioon (jagan lapse ja lapsevanema loal). 

Sel korral olid meil pikniku pidamiseks kodudest kaasa võetud võileivad. Kuna lapsevanemad teavad kõige paremini lapsele meelepäraseid tooraineid, siis kõik sõid oma võileibu väga isukalt. Ühel hetkel Mattias oma võileiba nautides, tõmbas juba suust läbi käinud kurgiviilu sõrmedevahele, vaatas seda heldinult ning teatas: "Pille, see on sulle!" Mina: "Mulle?" Mattias: "Ja, see on sulle." Tänasin  ja ootasin hetke mil ta oli võileiva ära söönud ning putukaluurele läinud, poetasin anni prügikasti ja toimetasin edasi.  Õhtul sellele seigale uuesti mõeldes ei saanud ma aga asu, kas tegu oli ülima hoolivusega anda mulle midagi, mis talle väga meeldis või üüratu kavalusega saada lahti millestki, mille emme kaasa pani, aga suurt soovi seda süüa polnud. Ei jäänud muud üle, kui lapse emalt küsida ning minu rõõm oli suur. Laps armastab kurki ning see tegu oli suure hoolimise ja millegi väga hea jagamise musternäidis. 

Pärast piknikku vaatasime üle, et mingit prahti meist maha ei jääks (roheline jalajälg!) ning hakkasimegi tagasi lasteaeda liikuma.

Tiia ( Rohetiimi liige/huviharidusringi juhendaja) ja Pille