Tähistame ülemaailmset mesilaste päeva 21.05

 20. mail tähistatakse ülemaailmselt mesilaste päeva, et pöörata tähelepanu  mesilaste olulisusele ja nende kaitsmise vajalikkusele.

Kes on mesilane?

Mesilane on putukas, kes kuulub kiletiivaliste seltsi ja elab tavaliselt kolooniates. Ta on tuntud oma olulise rolli poolest tolmeldajana, aidates paljudel taimedel vilja kanda. Mesilastel on karvane keha, mis aitab nektarit ja õietolmu koguda. Töölismesilased, kes moodustavad suure osa kolooniast, tegelevad pesaehituse, toidu hankimise ja haudme eest hoolitsemisega. Kuninganna ülesanne on muneda ja tagada koloonia järjepidevus. Mesilased suhtlevad omavahel tantsu ja lõhnade kaudu, jagades teavet näiteks toidu asukoha kohta. Nad toodavad mett, mida inimesed on kasutanud toiduks ja ravimiks juba tuhandeid aastaid. Mesilased on ohustatud erinevate tegurite, nagu pestitsiidide ja elupaikade kadumise tõttu. Nad on ökoloogiliselt üliolulised, kuna nende tolmeldamistöö aitab säilitada bioloogilist mitmekesisust. Mesilaste kaitsmine on vajalik nii looduse kui ka inimeste heaolu jaoks.

Eestis tähistatakse ülemaailmset mesilaste päeva, et tõsta teadlikkust mesilaste tähtsusest meie ökosüsteemidele ja toidutootmisele. Kohalikud kogukonnad korraldavad sel päeval töötubasid, loenguid, mis tutvustavad mesilaste elu ja nende panust loodusele.
Meie tähiastasime seda toredat päeva 21.mail. Rõõmupallid korraldasid õuesõppepäeva. Tehti grupitöid ja üks-ühele tegevusi.

Väljavõte rühmapäevikust (ELIISis)

Tegevused:

- mesilase ja herilase võrdlus ( õppekaardid)
- mee maitsmine
- õppemängu mängimine (kehaosa järgi putuka ära tundmine)
- kleepetöö "Mesilane"
- õitsva murelipuu juures mesilaste sumina kuulamine ja nende vaatlemine

Ka Rannapõnnid toimetasid  õues. 

Käidi õuealalt väljas nurmenukkusid uudistamas ning putukaid vaatlemas. ELIISi sissekanne: Õuesõppepäev. Mesilased. Lugu kuulamiseks: Nurmenukk. Nurmenuku vaatlus, õienektari maitsmine. Mesilaste ja kimalaste vaatlus.

Ka meie tillukesed Männikäbid uurisid mesilasi.

"Tunne tolmeldajat" projekti raames otsiti putukaid, kes aitavad kaasa taimede tolmeldamisele.

Meie 6 koolieelikut said täna esmakordse kogemuse osaliseks. Esimest korda said nad juhendada töötubasid. Töötubade jaoks sai meisterdada lihtsaid puzzlesid, loogikamänge jms.

Richard töötuba uhkelt juhendamas, sest ka õpetajat oli võimalik täna juhendada

Mona: "Pille, see ei tähenda midagi, et sina need õppetoa vahendid tegid. Sa paed ka minu töötoas mesilase kokku panema."

Mona nii väikeseid kui suuri huvilisi juhendamas

Oliver tutvustamas töötoa märgist

Sebastian lähenes väga arukalt. Abistada on vaja vaid siis, kui abi vajatakse.

Marcuse töötoas oli vaja võtta loogika appi.

Erko töötuba

Töötubade juhendamine meeldis kõikidele koolieelikutele ning nendes osalemine ülejäänud lastele. Töötubade juhendajad said tänutäheks medalid rinda ning väikese šokolaadi.

Pille

Õppekäik Muuga lahe äärde ja Saviranna hoiualale 19.05

 19.05.2025 tegime Neeme Mudila suuremate lastega  praktilise õppeprogrammi Muuga lahe ääres Loo Otsa rannas. 

Uurisime Loo Otsa rannas Uuskülas lastega, millist ja kui suurt prügi leiab rannaliivast rannaalal. Lapsed uurisid ja sõelusid sõelaga 1x1 m alal välja kuni 5 cm ja +5 cm prügi. Kõige rohkem leiti sealt inimtekkelist prügi, mis oli suurem kui 5 cm: kilekotte, klaasikilde, ehitusjäätmeid, pakendeid, riidejäätmeid  jms. 

Ka meri oli siin välja visanud rannale prügi. Neeme Mudila lapsed on usinad ja hoolivad keskkonnahoidjad, kes prügi maas märgates selle ka kaasa võtavad.

Meil õnnestus näha ka erinevaid linde. Paremini saime neid jälgida binokliga. Lapsed tundsid ära kajaka, luige ja kormorani.

Liikusime Kambriumi ajastu Saviranna paljandi alal, mis on 530 miljonit aastat vana. Kallastes oli näha rohekashallid savikihid ja liivakivid. Siinsest Saviranna paljandist on päevavalgele tulnud trilobiidikivistis, mis peitis 530 miljoni aasta vanust liitsilma.
Palju leidub siinses rannas liivakive, millel olid lainevirede-, kuivalõhede-, veerise jälgi. Liivakividel olevaid püriidi kogumeid ning põhjaorganismide tegevusjälgi. Seekord me kivististe skeletiosiise ei leidnud.

Edasi sõitsime läbi Maardu linna Saviranna külla. Tee peal pajatasin siinseid kohalugusid, sest lastele meeldib alati kohapärimusi kuulata. Tiia on siinkandis ka sündinud, kunagises Maardu asunduses, siis tunnen hästi selle kandi Maardu asunduse ja Kallavere tekkelugu ja ajalugu. Tänapäeval tunneme seda kanti Maardu linna nimega.

Savirannas laskusime mööda korralikke metalltreppe alla Ida-Harju Balti klindilt merepõhja ja jõudsime Ülgase – Saviranna hoiualale.  Siin kaitstakse rusukallete, jäärakute pangametsasid, lubjakivipaljandeid, rannaniite ja püsitaimestuga kiviranda.  Ja kive siin jätkub!

Mere veetase oli seekord kõrge ja liivaluited olid vee all.
Meie tunni ülesandeks oli uurida mereelustikku, aga meie kahvade võrku just palju elustikku ei sattunud.

Lapsed olid suure põnevusega tegevuses. Huviga vaadati, mis küll võrku jäi.

Kaldal roostikus ja kuivanud adrus liikusid kiirelt ringi erinevad ämblikud.

Lapsed tuvastasid oma leide õppekaartide järgi.

Seni kuni üks osa lastest uuris veeelustikku, pidas teine pool piknikku. Kodust kaasa võetud võileivad maitsesid värskes õhus ülihästi.

Sellel fotol on üks tore lugu ja suur emotsioon (jagan lapse ja lapsevanema loal). 

Sel korral olid meil pikniku pidamiseks kodudest kaasa võetud võileivad. Kuna lapsevanemad teavad kõige paremini lapsele meelepäraseid tooraineid, siis kõik sõid oma võileibu väga isukalt. Ühel hetkel Mattias oma võileiba nautides, tõmbas juba suust läbi käinud kurgiviilu sõrmedevahele, vaatas seda heldinult ning teatas: "Pille, see on sulle!" Mina: "Mulle?" Mattias: "Ja, see on sulle." Tänasin  ja ootasin hetke mil ta oli võileiva ära söönud ning putukaluurele läinud, poetasin anni prügikasti ja toimetasin edasi.  Õhtul sellele seigale uuesti mõeldes ei saanud ma aga asu, kas tegu oli ülima hoolivusega anda mulle midagi, mis talle väga meeldis või üüratu kavalusega saada lahti millestki, mille emme kaasa pani, aga suurt soovi seda süüa polnud. Ei jäänud muud üle, kui lapse emalt küsida ning minu rõõm oli suur. Laps armastab kurki ning see tegu oli suure hoolimise ja millegi väga hea jagamise musternäidis. 

Pärast piknikku vaatasime üle, et mingit prahti meist maha ei jääks (roheline jalajälg!) ning hakkasimegi tagasi lasteaeda liikuma.

Tiia ( Rohetiimi liige/huviharidusringi juhendaja) ja Pille

Koolieelikute vallapäev 15.05

Ühel neljapäeval, just keset maikuud, toimus traditsiooniline kõigi Jõelähtme lasteaedade koolieelikute väljasõit, et veelkord vaadata üle valla olulisemad kohad. Meie kuuest lõpetajast said väljasõidule tulla viis.

Hommikul kell 9 ootas lasteaia ees buss, mis viis meid esmalt Jõelähtme kirikusse, kus õpetaja Margus Kirja rääkis oma kiriku ajaloost.  Lapsed said esitada küsimusi.

Saime teada, et hoone on aja jooksul palju muutunud. Lahkudes oli lastel luba kirikukella helistada. Tänutäheks kinkisime kirikuõpetajale oma kasvatatud peiulilled.

Järgmine peatus oli vallamaja juures. Kuna kõik kohaletulnud majja poleks mahtunud, kogunesime hoovi. Peale vallavalitsusepoolset lühikest sõnavõttu kogunesime ühispildile. 

Välimise ringi tekitasi Loo lasteaia koolieelikud ja õpetajad, keskmise Kostivere lasteaia pere ning kõige väiksema Neeme Mudila pere.

Elevust tekitas peade kohal põrisev kaameraga droon. Teele kaasa said kõik lasteaiad kommikoti.

Edasi sõitsime Jägala joale. Seekord lähenesime jõele ida poolt, kuhu on rajatud uus parkla ja infopunkt-kohvik. 

Trepp alla jõe äärde jääb teisele poole vett, aga ka mööda rada turnimisega said kõik hakkama. Loodame, et peagi saab ka uut kohvikut külastada.

 

Viimaseks jäi Linnamäe hüdroelektrijaam. Kuni teiste busside saabumist ootasime, said lapsed vabalt liikuda ja infotahvleid uurida. 

Ole sa suur või väike, mööda kõikuvat silda tekitab jõe ületamine ikka veidi kõhedust. Teisele kaldale jõudnud, oli viimane aeg väikeseks piknikuks. 

 

Seejärel veelkord üle silla, parklasse, bussi peale ja enne lõunasööki jõudsime tagasi lasteaeda. 

Õpetaja Piret

Fotod Pille