13.oktoobril sai Neeme Mudila nii suur kui väike lasteaeda kaasa võtta oma armsa kaisukaru. Karusid tuli meie majja kokku väga erinevaid nii suuruselt kui välimuselt. Ühendas neid aga üks väga oluline omadus, kõik nad olid ääretult kallid omanikele. Selgus, et mõni karu oli lapsel juba sünnist saadik, teine valis poes ise välja, oli kingituseks saadud ja lillekulleriga saadetud karusid. Igal karul oli oma lugu rääkida.
 |
| Mõni karu vajas eraldi transporti |
 |
| Mõnda karu tuli tassida kahe mehega |
 |
| õp.Kadri sipelgakaru kodumaa on Austraalia |
Lapsesuu:
„Ma mõnikord räägin oma karuga. See on hea, ta ei vaidle vastu.“
„Mina magan oma karuga, ta on kaisukas“. Aga minu karu oli enne vanemate oma“.
„Mul on kodus mitu karu, aga see on minu lemmik“.
„Minu karu lohutab mind, kui ma olen kurb või üksi“.
„Aitäh, et sa mulle oma karu tänaseks andsid, minu oma jäi koju, unustasin“. „Minul polegi kodus karu. Ma mängin teiste mänguasjadega“…
 |
| Oma karu on kõige kallim |
 |
| Tore on lasteaeda tulla kui on jälle eriline päev |
 |
Kõige pisematele lastele on oma
kaisukaru suur abi turvatunde loomisel |
Naljakas seik oli see, et just sellel päeval jõudis meile DPD kuller, kes tõi Lastekaitse Liidust väikesed lillad karud nende laste jaoks, kellel veel oma karu lasteaias ei olnud. Õpetajad viisid läbi Sõber Karuga lillade karude koosolekud.
 |
| Lillade karude koosoleku teema: mida tähendab kiusamine |
Silma jäi see, et osa karusid ei eristunud teistest ja lastel oli oma karu ära tundmisega raskusi. Head pered, võtke lapse lilla karuke koju kaasa ja riietage või märgistage ta nii, et lapsed eksimatult nad ära tunneks.
 |
| Ka õpetajad vajavad oma sõpra töö juures |
Küll on hea omada sellist sõpra!
Pille
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar